Paar aastat tagasi kohtusime. Nüüd siis jälle. Me lubasime üksteisele tookord, et meelega me teineteist ei näe, seepärast ei hakanud numbreid vahetamagi. Isegi aadressi ei öelnud. Mõtlesime, et jätame kõik saatuse hooleks, sest et meil pole ju ühiseid tuttavaidki, kellega koos kokku saada.
Ma nägin sind esimesena. Ma ei hüüdnud sinu nime, sest et ausaltöeldes ma väga hästi ei mäletanud, kas see oli Georg või Gregor. Praegu ma muidugi tean, et see on Georg, sest et ma nägin su pagasi peal su nime. Huvitav, kuhu sa lendasid? Ma ei küsinud igaks juhuks, sest et äkki lendame me samas suunas. Ma lähen nimelt Indoneesiasse ja kuigi võimalus, et sa minuga samale lennule satud, on umbes üks kahesajale, ei hakanud ma siiski sind selle tobeda küsimusega tülitama. Ja ega mind päriselt huvitanud ka.
Ma pidin minema väravasse F34. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas sa läksid F35-te või F33-me, kuid meie väravad on kõrvuti niisiis sa lähed ka Aasiasse. Hiina või Vietnami. Mõlemad on kohad, kus ma olen juba käinud. Väga ilusad kohad, kusjuures. Või noh, sõltub, kuhu sa lähed. Loodus on seal kaunis, võin kinnitada.
Istun lennukisse. Olin viisajärjekorras üks esimesi. Seetõttu ei näinudki, kuhu sa siis täpsemalt lendad. Igatahes oli sind tore näha. Mind ei huvita, kuidas sul läheb ning kas sa ka abielus oled. Lihtsalt see small-talk pole mind kunagi paelunud ja sa tead seda. Loodan vaid, et kõik, mis sa ette võtad, toob sinule ja teistele head.
Naljakas. Alustasin seda reisipäevikut, et kirjutada oma tegemistest väljamaal, kuid nüüd olen juba kolmandat lehekülge sinust jahvatanud. Kuigi ega siin lennukis muud polegi teha. Lend pole veel alanudki, kuid mul on juba uni. Kerin end enne veel pessa, kui jõuan näha kes mu kõrvale istub.
Enne veel kui und näen, piilun siiski, kes see on.
See oled sina!
