Reisipäevik

Paar aastat tagasi kohtusime. Nüüd siis jälle. Me lubasime üksteisele tookord, et meelega me teineteist ei näe, seepärast ei hakanud numbreid vahetamagi. Isegi aadressi ei öelnud. Mõtlesime, et jätame kõik saatuse hooleks, sest et meil pole ju ühiseid tuttavaidki, kellega koos kokku saada.
Ma nägin sind esimesena. Ma ei hüüdnud sinu nime, sest et ausaltöeldes ma väga hästi ei mäletanud, kas see oli Georg või Gregor. Praegu ma muidugi tean, et see on Georg, sest et ma nägin su pagasi peal su nime. Huvitav, kuhu sa lendasid? Ma ei küsinud igaks juhuks, sest et äkki lendame me samas suunas. Ma lähen nimelt Indoneesiasse ja kuigi võimalus, et sa minuga samale lennule satud, on umbes üks kahesajale, ei hakanud ma siiski sind selle tobeda küsimusega tülitama. Ja ega mind päriselt huvitanud ka.
Ma pidin minema väravasse F34. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas sa läksid F35-te või F33-me, kuid meie väravad on kõrvuti niisiis sa lähed ka Aasiasse. Hiina või Vietnami. Mõlemad on kohad, kus ma olen juba käinud. Väga ilusad kohad, kusjuures. Või noh, sõltub, kuhu sa lähed. Loodus on seal kaunis, võin kinnitada.
Istun lennukisse. Olin viisajärjekorras üks esimesi. Seetõttu ei näinudki, kuhu sa siis täpsemalt lendad. Igatahes oli sind tore näha. Mind ei huvita, kuidas sul läheb ning kas sa ka abielus oled. Lihtsalt see small-talk pole mind kunagi paelunud ja sa tead seda. Loodan vaid, et kõik, mis sa ette võtad, toob sinule ja teistele head.
Naljakas. Alustasin seda reisipäevikut, et kirjutada oma tegemistest väljamaal, kuid nüüd olen juba kolmandat lehekülge sinust jahvatanud. Kuigi ega siin lennukis muud polegi teha. Lend pole veel alanudki, kuid mul on juba uni. Kerin end enne veel pessa, kui jõuan näha kes mu kõrvale istub.
Enne veel kui und näen, piilun siiski, kes see on.
See oled sina!

Tüdrukud filmilindil

Andrus istus laua taha. Tal oli halb olla. Ta kujutas endale neid jälle ette. Tüdrukuid, kelle ta oli kaotanud kolm aastat tagasi. Kuidas nad pregu riides käiksid, samamoodi, nagu see ema ja tütar, keda ta täna filmis nägi.

Andrus toetas pea kätele ja ohkas. Mis pani teda tol hommikul Tartusse sõitma, ta ei teadnud, kuid see kõhutunne(nadu ta seda ise nimetas) oleks võinud tulla paar tundi varem, ehk siis oleks Maria ja Viktoria tema kõrval. Nad ilmselt oleksid läinud seda filmi koos vaatama, see rääkis ühest tüdrukust, kelle isa lasi oma tütrel unistust täita ja tüdruk oli nüüd popstaar. “Ma oleksin oma Mariale ka selliseid asju lubanud! Ausalt! Ma oleksin samasugune isa, nagu tollel tüdrukul oli!” ütles Andrus tühjale toale. Ta tõusis püsti ja läitis sigareti. Suitsuandur hakkas tööle. “Kurat! Iga kord unustan ära! Kuradi uuendused, ma ei suuda nendega kohaneda nii kiiresti..” pomises ta suitsuandurit vaigistades. Ta võttis anduril patarei ära ja tegi akna lahti.

Andrus vaatas tuledes linna. Igal pool vurasid autod. Trammid kolisesid oma täies hiilguses ja üks purjus nolk tuigerdas tänaval. Andrus tõmbas mahvi. Ta tundis, kuidas suits ta kopsudesse jõudis ja sealt tagasi hingetorru tõusis, kui Andrus suitsu välja puhus. Ta hakkas läkastama ja istus tuikava peaga kööki taburetile. Mitte miski poleks suutnud tema tuju paremaks teha. Jooma ta ka ei hakanud, Andrus polnud joomamees. Viin ei olnud Andruse sõber sellest ajast peale, kui ta Viktoriaga kohtus. Puht karsklaseks hakkas ta Viktoria rasedusest kuuldes.

Andrus kustutas suitseva koni tuhatoosi. Ta ei olnud kaua suitsetanud. See ei meeldinud talle tegelikult üldse, kuid see tore perefilm oli ajanud ta marru. Ta ei mõistnud, mis teda selle filmi juures ärritas, kas esimest korda reaalsusest ärkamine või see võlts naeratus, mis neil kõigil seal filmis peas oli.

Andrus tegi külmiku ukse lahti. Ta võttis sealt välja turistieine ja läks elutuppa. Ta pani teleka mängima ja võttis ampsu. Telekast näitas Meeleheitel koduperenaiste seriaali– üks mees sõitis just emale ja tütrele otsa.